Jüri Talvet: Eesti Eleegia

28.septembril 1994. aastal veidi pärast südaööd hukkus tormisel Balti merel, paigas, mida meremehed kutsuvad “laevade kalmistuks”, Eesti pealinnast Tallinnast Rootsi pealinna Stokholmi suundunud reisipraam “Estonia”, viies endaga merepõhja ligemale 900 inimelu. See on suurima ohvrite arvuga rahuaja laevahukk Läänemerel. Laeva hukkumise põhjusteks peetakse nii võimalikku tehnilist puudust kui ka inimlikku viga. Välistatud pole kuritahtlik tegugi. Uurimiskomisjoni ainus kindel järeldus on, et hiigellaeva viis merepõhja vesi.

See ei saanud ju tõsi olla.

Hämmingu klambrid pitsitasid tol hommikul kurku.
Jalgades oli tinaraskus, otsekui kiskunuks muld
meid oma juurte juurde,
nagu vesi neid seal unesängidest, alasti lapsi,
korraga oma raudkülmadele rindadele rebis.

See ei saanud ju tõsi olla.

Vabadus pidi lõpuks tähendama soojust, mõnu.
Nagu ikka, esimeste seas, uhkena Eesti kihutas edasi.

Aegade hämarusest painanud lõõg
pidi lõpuks ununema, tume keskaeg
oma totrate tabudega taanduma.

Kas polnud küllalt juba kummardatud
saksa saksu, viikingite võsusid, vene vembutajaid,
käpuli sooserval kändude-kividega räheldud?
Ja kui rahvas võtab võimu enda kätte,
miks siis ihutroosti pidu ei võiks igavesti kesta?

(Prohvetite hingeõhk siin maal lähedalt on puhunud
kummassegi kõrva: Hegel, Marx, Lenin, Bahtin. Kes
pahemalt, kes paremalt, sõltub, kustpoolt
maakaarti uurida. Vaene väike juut Juri Lotman,
õnnetul-hapral keskteel, prohvetiks saamise lootuseta,
silmad viimast korda taeva poole lahti siin Euroopa
kolka Tartu kalmistul, mullu vingel sügispäeval, isamaata,
kõnedeta, kord venelaseks, kord lätlaseks peetu,
saatjaks viiul üksi, ööbikulauluga toitvalt jõelt,
mis ise ükskõikselt, jahedana mööda voolab.)

See ei saanud ju tõsi olla.

Mis tobedad targutused Jumalast, süüst,
paastu kohustusest!
Kus oli Kristus siis, kui ristirüütlid tapsid
Maarjamaa lapsi, vägistasid naisi ja neitseid,
kui vaevalt esimesed oma kojad endale rajatud,
leidsime end taas Siberi igilumistelt lagendikelt,
hamba all kirisemas kelts,
kõnnumaa kalgist kolkast, sealt,
kust me olevat tulnudki.

See ei saanud ju tõsi olla.

Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba:
varased põlluharijad, sellal kui teised, vägevamad,
õgisid naabreid, täitmatu rohutirtsuparvena
avastasid, rüüstasid uusi mandreid,
kannuseks nälg, võõramaa naise pimemagus üsk.

Siis kuristik, kibedus, niikuinii surma jahe irve.

Ons väiksus õilsuse tõend? Kas pole meiegi ihaldanud
keskpäeva oma leinataeva all?
Eestlaste kuningas tõusmas Ümera väljalt,
võõraste kurnajate veri mõõgalt
rõõmsana säramas päikese poole!

Laevatuled kustusid äkki,
vee üsas, adrude, tummade kalade keskel
uinus koolitäis lapsi, und nähes
selgest, helgest suvehommikust.

See ei saanud ju tõsi olla.

Oleme sobranud ajalootolmus,
oma härraste sohilapsi appi hüüdes.
Kuid kes tunneks ära Sittowi äbara nime
Euroopa losside lõputuis urkais,
madalmaade maalijate arvutus parves?
Kes märkaks Schmidti higi ja hinge
kosmosesse uurduval läätsel,
mis valgustab niigi,
Martensit vene riigiteenrite truu
sõjasalga lipsuta järelväes?

Siis Peterson – verinoorelt hauda rännanud
Eesti Keats,
lauluisa Kreutzwald, kes Maarjamaa sangarit
Tartarosse armastust otsima juhatas,
nagu Vergilius Dantet.
(Sellal kui sakslaste Faust juba mõnusasti
taevas Maarja põlvedel tukkus – hilja, ikka hilja!)

Või koidulaulik Koidula, kelle ronkmustad
lehvivad juuksed tõendavad eestlaste põlvnemist
Peruamaa esi-inkast samal viisil
nagu berberinaise karvust tehtud Viiralti pintsel.

Kes õpiks hääldama nende nimesid, või veel vähem
kõlavat, kohmakalt liitsõnalist Tammsaaret,
hooliks tema mullakarva tõest
keeles, mis on sama, mis baskide keel,
pärismaalaste nahuatl, keltide jabur joru.

See ei saanud ju tõsi olla.

Nüüd vajus Eesti taas ühishauda,
nõnda äkki, et ei jäänudki aega selgitada,
kes aegade udus oli isand olnud, kes ori,
kes surmatunnini ameles lõbude voodis
ja kes isamaad armastas.

Oo surmatantsu möllu! Ühtviisi kärisevad
ihuni, luudeni
rõivad sipelgailt, kes aina ette hoolitsesid
ja neilt, kes oma õhukesest kehast
läbi puhuda lasksid tänasel tuulel!

Oo surma alfabeetilist, meie arukate märkide
tumedusest, heledusest mitte põrmugi hoolivat naeru!

Kõik sõnad olid 0-märgilised, kui
eestlane sirutas käe uppuvale venelasele,
kui kuiv rootslane oma luidrast rinnast
järsku välja kiskus sooja, mida ulatada
külmuva eestlase südameni.

Ei sel sajandil varem olnud raudmärg jalg
nõnda tallanud, verepiiskadeni,
skandinaavia lõvi vägevat skeletti.

See ei saanud ju tõsi olla.

Kuidas lohutada saakski too teine,
veel pimedamast ööst tulnud laine,
kuri ähkimine kukla taga,
mida eestlased oma laulupidude rõkkeis
unenägudest väsimatult, asjatult kutsuvad, kustutavad?

Mind ei huvita sinu kalmistud ega su tõestus,
et su surnuaedades varjul on teine, suuremgi riik.
Mind huvitab hoopis elu, meie aja
kaleidoskoobi võime värvidele anda eriline muster.
Veel õhkõrn pööre, veel veerand kraadi
osava, kreeka taidureilt õpitud liigutusega,
ja avaneb turvaline, õnnis pragu!

See ei saanud ju tõsi olla.

Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba.
Mitutuhat aastat enne Marxi ja Friedmani
teadsime, et Penelope süda
ei jää külmaks Tüürose purpurile
ja et najaadidega vallatlev Odysseus
õigupoolest igatseb, et kodutee eal ei lõpeks
ja et vaene orb Telemachos on Oidipus,
kes oma sängi aina laiemaks konstrueerivaid
vanemaid lakkamatult segab,
nagu idaslaavi tundeline idu
toda Prantsusmaa peaministrit, kes
1990-ndate hakul kolleegide jahmatuseks
endale kuuli pähe lasi.

Jälle tuled sa lagedale oma müütidega.
Meil pole lihtsalt nendeks aega. Miks peaksime
meie, señor González ja Herr Kohl,
muretsema osooni pudenemise pärast oma peade kohal,
und nägema uppuvast Eestist või vajuvast Euroopast,
kui meie pead ja kõhud valutavad igal nädalalõpul
niigi selle pärast, kuidas meie armsad kaasmaalased
oma armsail sõidukeil mererandadele uut hapnikku
ahmima pääseksid,
kuidas on võimalik, et täna Real nõnda hävitavalt lüüa
sai Bavarialt, või vastupidi,
ja kuidas vorsti hinna kõikumist on mõjutanud
õhumüür, Marxi vaim, mis endistviisi
irvitades huljub Unter den Lindeni
ja Tierparki vahel – meie jõulistest haamritest,
meie soojadest kallistustest hoolimata!

See ei saanud ju tõsi olla.

Eurooplased oleme mitutuhat aastat juba.
Meie uuestisündide juures ämmaemandana
ärevalt askeldas Platon. Temalt õppisime,
et armastusest tähtsam on armastuse mõte;
tema valgustas Eco ajus õitsema roosi nime
ja juhtis Lotmani pintsetti,
mis elu sültjast kaevust valguse kätte
tiris elu rabelevaid märke.

Kas oli Platon kunagi armastanud?
Me ei tea sest midagi, hoolimata
tema väiteist, nagu ei saaks
armastus pesitseda armastatus,
vaid üksnes armastajas endas.

Seal on need armastajad iseendast:
keset prahti triivima Singeli kanalisse
Amsterdamis
jätavad nad oma kurva müüdava olluse -
ükskõik kas rohelistest, mustadest
või valgetest kolpadest, kurrulistest
või sirgetest ajudest.
(Ennäe porist Rembrandti, ekstaatilist
spermaatilist Van Goghi
maalimas ihukäntsakate vahel
hulpivat ahastust.)

Kuis tahaksid koju, iseenda juurde,
Eesti rohelisse hommikuudusse,
südamesügavusse, -avarusse,
sinna, kus Euroopa raputab endalt
õhtute kõikteadva kõntsa
ja on uuesti laps!

Ent midagi ei tea me iseendastki -
selle hetkeni, kui lugematuist linnadest,
mägedest, jõgedest, kolmnurkseist
sügavaist kaevudest, naiserindadest,
unustustest, luukeredega ja ristimärkidega
kalmistutest, juuste hõbeniitidest,
veenide võredest ja mälestustest
koosneva, taevani tõusva müüri tagant
ei võngu minuni igatsus, hääl,
mis ei alga ainult minust.

(Palju prohveteid on surnud, selleni elamata,
või elanud, selleni suremata.
Sest vaata, Platon, ei piisa armastusest vaid sinus,
veel vähem armastuse mõttest.
Elavaid aga vähemalt kolm korda
proovib Roheline Rüütel: kas oled truu!
Ole kindel: kolmandat korda
pead ei tõsta see, kelle peast
pakule
ei kuku edevuse kuldne lokk!)

Kõike seda võib nimetada märgiks, uduks,
unenäoks, millekski, mis ei saa tõsi olla,
mis otsemaid haihtub,
- nagu kustusid arvutite targad kolbad
vetikate tuunjasse hämusse tol ööl -
kui poleks mind, poleks sind
sel hetkel, kui Jumal veel ei tea,
kellele nimeks panna Euroopa, kellele Eesti,
kellele roos;
mida nimeks panna meile, kes me vaibumatult
sündides universumi mis tahes mullast, veest,
mis tahes lõhnast, seemnest, tulest,
mis tahes kaugusest,
oleme tõsi, just nõnda, nagu me palume
meilt, kes me võtame ennast vastu,
õrnust (rohkem kui nime), armastust (rohkem
kui verd), valgust (rohkem kui luid).
Oktoober 1994.

 

Jüri Talvet

Submit your comment

Please enter your name

Your name is required

Please enter a valid email address

An email address is required

Please enter your message

Report from the Besieged City/Informe sobre la ciudad sitiada/گزارش شهر محصور/ Správa z obliehaného mesta © 2017 All Rights Reserved